e

Hullumeelse blogi

Kamran Shahmardan / Nikolai Gogol
Hullumeelse blogi

26

aprill
Polygon Teater koostöös The Theatre of Black and White

Etendusest lähemalt

Lavastus on teostatud Polygon Teatri ja The Black and White Theatre rahvusvahelise koostööprojektina.
Nikolai Gogoli “Hullumeelse päeviku” ainetel kirjutatud sotsiaalne tragikomöödia “Hullumeelse blogi” on ülikaasaegne ja ühiskonnakriitiline teos, kus me näeme väikese ametniku hinges toimuvat. Üle kõige imetleb ta oma ülemust, samal ajal põlates neid, kes on temast sotsiaalsel positsioonil allpool. Samal ajal kadestades ja põlates neid, kes on temast ülevalpool. Olles armunud oma ülemuse tütresse, soovib ta maniakaalsel moel kaitsa ülemust maailma eest. Sest ka temal on omad unistused, mis väikese inimese hinges kasvaad kannatusteks. Ühiskonna kirjutatud ja kirjutamata piirangud kasvavad meedia survel tema hinges suuremaks kui lihtne inimene suudab taluda.
Mis saab siis kui me võtame kõiki meedia poolt edastatavaid uudiseid isiklikult? Kas me teeme enam vahet elul, mis toimub Facebookis ja mis toimub päriselt? Kus on tänases hullumeelses maailmas piir vaimuhaiguse ja reaalsuse vahel? Lavastust on juba võrreldud Martin Scorsese “Taxidriver” ‘ga, kus alguses arvavad peategelasest kõik, et ta põeb vaid maaniat… ja hiljem selgub, et just ühiskond on see, kes psühhopaatseks muudab.
Autor ja külalislavastaja Kamran Shahmardan on Soomes elav aserbaidžaani filmirežissöör ja teatrilavastaja. 2003. aastal asutas oma teatri “The Theatre of Black and White” Imatras, 2004. aastal lõi samanimelise rahvusvahelise teatrifestivali, mille kunstiline juht on tänaseni. Lavastanud üle 60 näidendi erinevates teatrites nii Aserbaidžaanis , Venemaal kui Soomes ja mujal. 2015. aastal esilinastus tema film “Mõrvar” (“The Murder”).
Kamran ütleb: “Teater on minu jaoks müstiline paik, mida avastada ja uurida. Näitleja ja pealtvaataja elavad selles ruumis koos, tehes igaüks omad valikud. Minu teatris näeb nii paradokse kui groteski. Jerzy Grotowski ja Antoin Artaud’i süsteemid sobivad mulle, sest on suunatud näitleja arengule läbi füüsilise ja sisemise energia.”
Lavastus on kutsutud rahvusvahelisele teatrifestivalile Türgis, mis tomub aprillis 2016.
Director Kamran Shahmardan, Actor Tamur Tohver. Originally written by Nikolai Gogol and dramatically adapted by Kamran Shahmardan, ”A diary of a Madman” is exploring the inner world of a small official, which admires of his boss and his large property. ”No, he is not an ordinary director! He is a real stateman.” And at the same time he despises the gentle people who were socially below him by title and position. Being sick, he is afraid of aliens and strangers. Our hero is virtually a mirror of our society, that only exists, relying on the information of ”yellow press” and television. He is certainly waiting for a great career, and perhaps, if God is willing, even more. For that kind of selfish person will progress the illness of a wounded pride. He despises those people who are socially higher than him, and envied them. Same time the desire to be like them intensifies his platonic love to the daughter of the director of department. The illness of unconsciousness leads the hero to a complete internal disorder and madness. He becomes a victim of a personal disturbance, which sends the burnable poison to those who make fun of him and maniacal dream to be like those who have unearned rights and privileges. Produced by: The Theatre of Black and White (Finland) and Polygon Theatre (Estonia).

Meediakajastused

Bursa kultuuriuudised: http://www.nilufer.bel.tr/haber-3438-finlandiyali_sanatcidan_bir_delinin_hatira_defteri_#PopupGoster[popup]/0/
Merike Värik, ERR: “Kui nõrk ja õrn on inimene ja kui kergelt võib jääda iseenda lõksu. Hullumaja on täis tablettide ülesöömisest nirvaanasse jõudnud kuningaid. Inimesed, mõelge enne kui panete tableti suhu, miks te seda teete, kas harjumusest, soovist elada tuimemalt, mitte põleda ja tunda, hirmu, rõõmu, mitte vastutada. Olla tuim ja emotsioonitu, töötada, töötada ja saada ülendatud, ülistatud ja olla kuningas. Kuningas hullumajas. Jumal hullumajas. Kus on sinu piir, vaata peeglisse ja mõtle oma elu üle. Mida sa tahad, kes tahad sa olla ja kelleks tahad sa saada. Inimene, KES sa oled?”  Pikemalt loe siit…
Tamur Tohver lavastusest: “Selles loos on palju toredaid hetki, kus me ennast ära tunneme”
Soome aserbaidzaani teatri- ja filmilavastaja Kamran Shahmardan: “Oleks võinud juba varem astuda sammu eesti poole”
Venekeelne intervjuu lavastajaga: http://r4.err.ee/raadioklipp/5704fd5314f03610a8e4723e ja http://rus.postimees.ee/3648551/kamran-shahmardan-vyjdu-na-ulicu-i-postavlju-spektakl
Kurb lugu väikesest inimesest
Viru hotellis tehakse teatrit
Polygon Teater toob Gogoli kaasaega
Postimehe arvustus esietendusest
Kajastusi Soome meedias

Eilne teatrielamus oli meie jaoks väga põnev. Algul, kui ma toda üksikut rekvisiiti seal lava keskel märkasin, mõtlesin, et tea, kas sellest piisab, aga au näitlejale! – ta suutis lõpuks terve lava oma hullusega täita ja rohkemat polnud vajagi:) Roll ise oli muidugi raske ja intensiivne, kuid Tohver suutis selle kenasti välja kanda. Gogoli adaptsioon oli mu meelest väga õnnestunud. Esiteks – hea personaaž üle kandmiseks teise aega, sest ametnikud on vist selline arhetüüp, mis kunagi muutu… Ainult kostüümilõige natuke teiseneb ajas. Ametnikud olid, on ja jäävad, koos oma üliarenenud hierahiataju ja nähtamatu (või siis kaheldava) töise panusega. Kui me kuuleme sõna “ametnik”, siis me kujutame ette kedagi, kes isiksusena on täiesti ilmetu ja väliselt samuti, sest kannab ilmetut kostüümi, kuid tema käes on tükike illusoorset võimu. Etenduses kujutatud metamorfoos – ametnikust kuningaks – oli väga andekalt lavastatud. Tegelase vaimse destabiliseerumisega kaasnes ka ametniku rõivastest ehk sümbolist järkjärguline vabanemine ning tolmumantli muutumine kuninglikuks keebiks. Mis puutub kõigisse nendesse vandenõuteooriatesse ja meedia manipulatsioonidesse ja kogu sellesse agressiivsesse infovoogu, mis meid tänapäeval tabanud, siis selle all võib vankuma lüüa ka kõige tugevam mõistus, kui kaob selline asi nagu allikakriitika. Ma olen ise ka mõelnud, et teinekord tahaks lihtsalt kõrvad kinni panna ja mitte midagi kuulda ega näha, sest mida rohkem infot, seda väiksem on selle sisuline väärtus, seda suurem devalvatsioon. Lõpuks on see kõik üks kloaak, ei enamat… “Hullumeelse blogis” oli selle materjaliga huvitavalt ümber käidud. Pean silmas seda, et sümbolid olid kontekstidest lahti haagitud ja suvaliselt uuesti kokku pandud – mis on ju täiesti hullumeelne eks ole! – natsitervitus paaris “allahu akbariga” ja inglise kuninganna “hare krišnaga” jne. See oli nagu mingi äraspidine kaleidoskoop, keerad natuke ja juba on uus “hull kombinatsioon” käes:) Hm, ja veel pean ütlema, et mulle väga meeldis etenduse muusikaline taust, mis mängis osavalt vaataja emotsioonidega. Lõpus tuli isegi pisar silma, ausalt:) Siis, kui olid kadunud nii ametnik kui kuningas ning jäänud oli vaid üks hirmunud inimene – väga üksildane maailmas, kus on seitse miljardit inimest. Nii et te olete teinud tublit tööd ja palju õnne teile selle lavastuse puhul!

Annely Pekkonen / kirjanik

Etenduse pildid

Esietenduselt

Proovisaalist